Herilased: kardetud, kuid olulised putukad ökosüsteemis

Herilased kuuluvad kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsi ning on tihti ekslikult peetud lihtsalt kurjadeks ja agressiivseteks putukateks, kes suvel inimeste elu kibedaks teevad. Tegelikkuses on herilased äärmiselt mitmekesised, ökoloogiliselt olulised ja isegi kasulikud olendid, kelle roll looduses ulatub palju kaugemale nende tuntud nõelamisvõimest.

Herilaste üldiseloomustus

Herilased (Vespidae) on kiletiivalised putukad, kellel on kitsas “vöökoht” rindmiku ja tagakeha vahel ning kaks paari tiibu. Neid eristab teistest putukatest nende õhuke kehaehitus, sageli kollase-musta või musta-valge triibuline värvus ning võime nõelata. Ehkki herilaste hulka kuulub tuhandeid liike üle kogu maailma, on Eesti looduses kõige tuntumad sotsiaalsed herilased, näiteks harilik herilane (Vespula vulgaris) ja saksa herilane (Vespula germanica).

Herilasi võib jagada kaheks peamiseks rühmaks: üksikelulised herilased ja sotsiaalsed herilased. Enamik inimesi puutub kokku just sotsiaalsete herilastega, kes elavad suurtes kolooniates ja ehitavad pesi. Üksikelulised herilased, nagu näiteks liivaherilased või jahimeherilased, ei moodusta kolooniaid ning elavad ja jahtivad saaki iseseisvalt.

Herilaste elutsükkel

Herilaste elutsükkel koosneb neljast etapist: muna, vastne, nukk ja täiskasvanud herilane. Sotsiaalsete herilaste puhul algab koloonia elutsükkel kevadel, kui viljastatud emane herilane ehk kuninganna ärkab talveunest ja otsib sobiva koha pesa rajamiseks. Ta ehitab väikese pesa ja muneb sinna esimesed munad, millest kooruvad töölised – viljatud emased herilased. Kui töölised on piisavalt arenenud, võtavad nad üle pesa laiendamise ja toidu kogumise, samal ajal kui kuninganna keskendub munemisele.

Suve lõpupoole hakkab kuninganna munema isas- ja uue põlvkonna emasherilasi. Pärast paaritumist surevad töölised ja isasherilased, kuid viljastatud uued kuningannad otsivad varjulise paiga talvitumiseks. Järgmisel kevadel algab tsükkel uuesti.

Herilaste roll looduses

Herilastel on looduses mitmeid olulisi rolle. Nad on kiskjad, tolmeldajad ja saakloomad, olles seeläbi olulised nii toiduahelas kui ka taimede paljunemise seisukohalt.

1. Kiskjad ja looduslikud kahjuritõrjujad

Herilased on looduslikud röövloomad, kes toituvad teistest putukatest, sealhulgas paljudest põllukultuuridele ja aiataimedele kahjulikest putukatest nagu lehetäid, röövikud ja kärbsed. Sel viisil toimivad nad loodusliku kahjuritõrjena, aidates hoida ökoloogilist tasakaalu ja vähendada vajadust keemiliste pestitsiidide järele.

2. Tolmeldajad

Kuigi mesilased on tolmeldajatena paremini tuntud, mängivad ka herilased rolli taimede tolmeldamisel. Nad külastavad õisi nektari järele, ning kannavad õietolmu edasi ühelt õielt teisele. Eriti üksikelulised herilased, kelle eluviisid on sarnasemad mesilaste omadega, võivad mõnes ökosüsteemis olla väga olulised tolmeldajad.

3. Saakloomad

Herilased on ise toiduks paljudele lindudele, ämblikele ja teistele putuktoidulistele loomadele. Seega on nad oluline osa mitmest toiduahelast ning aitavad hoida looduse mitmekesisust.

Herilased ja inimesed

Herilaste suhe inimestega on keeruline. Ühest küljest on nad kasulikud putukad, teisalt võivad nad inimeste läheduses olla tüütud või isegi ohtlikud. Herilaste agressiivsus suureneb suve lõpus, kui nende pesad on suureks kasvanud ja toiduressursid piiratud. Sel ajal võivad nad muutuda pealetükkivaks ja tihti näha neid toidu ümber tiirlemas, eriti magusa või lihatoidu läheduses.

Herilaste nõel on varustatud mürgiga, mida nad kasutavad enesekaitseks. Enamik inimesi talub herilase nõelamist hästi, ent mõnede jaoks võib see põhjustada tugeva allergilise reaktsiooni ehk anafülaktilise šoki, mis võib olla eluohtlik. Seetõttu tuleb herilaste pesade läheduses olla ettevaatlik ja vältida ärritamist.

Kuidas käituda herilastega

Herilastega kokku puutudes tuleks järgida mõningaid lihtsaid ettevaatusabinõusid:

• Ära lehvita ega löö – herilased võivad tajuda kiireid liigutusi ohuna.

• Kata toit ja jook – eriti suvel väljas süües tuleks toidud ja joogid kinni katta.

• Väldi tugevaid lõhnu – parfüümid ja erksavärvilised riided võivad herilasi ligi meelitada.

• Herilasepesi ära ise eemalda – kui pesa asub eluruumide lähedal ja kujutab ohtu, tuleks kutsuda spetsialistid selle ohutuks eemaldamiseks.

Herilaste kaitsmine ja tulevik

Viimastel aastatel on hakatud rohkem tähelepanu pöörama tolmeldajate, sh herilaste ja mesilaste, olukorrale. Pesticiidide kasutamine, elupaikade kadumine ja kliimamuutused mõjutavad ka herilaste arvukust. Kuigi nad ei saa sama palju tähelepanu kui mesilased, on nende roll looduslikus tasakaalus sama oluline.

Paljud üksikelulised herilased pesitsevad maapinnas või surnud puidus. Aedades, kus on jäetud looduslikke alasid, kivihunnikuid või vanu puid, leidub rohkem sellistele herilastele sobivaid elupaiku. Seetõttu saab igaüks aidata kaasa herilaste elupaikade säilitamisele ja mitmekesisuse hoidmisele.

Kokkuvõte

Herilased on rohkem kui lihtsalt tüütud suveputukad – nad on looduse asendamatud osalised, kes täidavad nii kiskjate, tolmeldajate kui ka saakloomade rolle. Nende keeruline elutsükkel, sotsiaalne struktuur ja ökoloogiline tähendus teevad neist äärmiselt huvitavad ja vajalikud olendid. Inimesed peaksid herilasi rohkem mõistma ja hindama ning püüdma nendega kooseksisteerida. Teadlikkus ja austus nende looduse töökate putukate vastu aitab säilitada ökosüsteemide tasakaalu ja mitmekesisust.