Voodilutikad ei armasta valgust, seetõttu veedavad nad päeva pimedates pragudes või lõhedes peidus. Öösiti aga ründavad magavaid inimesi, imevad nende verd ning naasevad siis oma varjupaikadesse. Voodilutikad viibivad ühiselt varjupaikades, kuid söömas käivad üksinda.

Voodilutikas elutseb maismaal. Lutikas toitub püsisoojaste loomade verest. Munast koorumise järel toitub lutikas eranditult värskest verest, ent võib ka mitu nädalat söömata olla, kui tal sobivat ohvrit ei õnnestu leida.

Voodilutikas kuulub lutikaliste seltsi. Lutikad on nokakujuliste suistega varustatud putukad. Voodilutikas toitub püsisoojaste loomade, peamiselt imetajate ning mõningate lindude verest. Inimese poole tõmbab lutikat see, et me hingame välja süsihappegaasi ja meie organism kiirgab soojust.

Verd imevad nii emas- kui isasloomad, ent emased, kelle ihus arenevad munad, imevad palju rohkem. 5 – 10 minuti jooksul imeb lutikas niisuguse hulga verd, mis vastab tema viiekordsele kehakaalule. Olles end verd täis imenud, naaseb ta oma varjupaika, kus hakkab toitu pikkamööda seedima.

Hästiköetavates majades lutikad sigivad aasta läbi. Emane kleebib valkjad piklikud munad mitmesugustesse pragudesse ning lõhedesse. Lutikas võib muneda koguni 100 muna, harilikult ühe muna kaupa päevas.

Voodilutika muna areneb 4 – 5 päeva, ent olenevalt temperatuurist võivad noored lutikad kooruda ka alles kolme kuu möödudes. Vastne näeb koorudes välja nagu oma ema miniatuurne koopia.

Niipea kui vastne on endale peremehe leidnud, hakkab kohe verd imema. Nagu teised putukadki, nii vahetab ka lutikas kesta, enne kui saavutab täiskasvanud isendi suuruse. Ta kestab viis korda. Kui toitu on külluses, saavutab ta suguküpsuse juba 3 – 8 nädala pärast. Lutika eluiga on harilikult 18 kuud. Ta on paradoksaalne, et mida vähem toitu, seda kauem lutikad elavad, kuna pikad jõude perioodid veedavad nad tardunud olekus sobiva toiduallika ilmumist oodates.

Kunagi olid  voodilutikad tavapärane nähtus majades, kuid tänu sellele, et tänapäeval on majad paremini isoleeritud, eksisteerivad tõhusad putukatõrjevahendid ning hügieenitase on tõusnud, on lutikad enamikest majapidamistest kadunud. Vahel siiski ilmuvad nad taas välja, kuna leiavad varjupaiga näiteks keskküttevõrgus.

Voodilutikate tähtsus looduses on väike. Nad on parasiidid, kes imevad taime mahlu ja inimeste verd. Nad ei ole kasulikud!!!

Voodilutikal on suur lõhnanääre, mis eritab mitmesuguseid keemilisi aineid. Seetõttu võib lutika olemasolu aimata. Osa neist ainetest kujutab endast hoiatussignaali teistele lutikatele, et antud koht on juba hõivatud. Suuremal osal inimestest kutsub lutikahammustus esile sääsehammustusega väga sarnase reaktsiooni.

Väike salanipp: Peale professionaalset tõrjet muretsege koju looduslikku  lavendli-, eukalüpti- ning rosmariiniõli. Lisage paar tilka enda lemmikut eeterlikku õli tassikesse vette, segage  ning pihustage seda oma magamisaemetele, vaipadele, raamaturiiulisse. Lutikad ei salli seda lõhna ja kui ka ükski isend on jäänud voodiraami peitu, siis ta põgeneb sealt tulistjalu.

Vaata siia,kuidas lutikatest vabaneda!