Maailmast on teada pisut üle 1 700 liigi kirbulisi. Eestist on leitud 24 liiki kirpe, kuid tõenäoliselt ulatub liikide arv vähemalt viiekümneni. Kirbuliste selts oli välja kujunenud juba tertsiaaris (65 – 2 miljonit aastat tagasi), sellest ajast pärinevast Läänemere merevaigust on leitud kirpe (näit. Palaeopsylla klebsiana), kellel olid olemas kõik tänapäevastele kirbudele iseloomulikud tunnused. Kirbuliste asukoht putukate süsteemis on üsna segane, tõenäoliselt on neile kõige lähedasemad mõned sääseliste (Diptera, Nematocera) sugukonnad ja koonulised (Mecoptera).
Kirpude peamiseks toiduallikaks on elusolendite veri. On olemas kirpe, kes söövad vaid inimeste, koerte või siis kasside verd.
Veri on kirpudele väga tähtis, ilma selleta ei valmi emase kirbu kehas munad. Sageli ongi veri selle põhjustajaks, miks ei teki kirbu kehas suguhormoonid.
Kirp võib elada ilma toiduta pikka aega. Tehti katse, kus peeti kirpe, ent süüa neile ei antud. Kirbud pidasid vastu umbes aasta.
Kui kirpe hoiti lagunenud orgaaniliste ainetega täidetud ruumis, pidasid nad vastu poolteist aastat.
Ilma vereta ei valmi emase kirbu kehas munad. Pärast suguühet muneb emane kirp (sõltuvalt liigist) 20-500 muna. Tegevus toimub aga koguaeg peremehe kehal, emane poetab munad väikeste kogumikena tema elupaika. Emased kirbud võivad ka mitu korda muneda, munemise vahel peavad nad aga verd imema.
4-5 päeva pärast kooruvad ussjad, ent väga liikuvad vastsed. Neil on olemas nõrgad haukamissuised. Nad vajavad arenemiseks niiskust, seepärast kaevuvad nad peremeeskeha nahka. Vastsete toiduks on orgaanilised jäänused. Mõnikord on arengu lõpetamiseks hädavajalik valmiku väljaheidete (st. pooleldi seeditud vere) söömine.
Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele, võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle looduslikest reservuaaridest näriliste seas inimestele. Aegade jooksul on selle tagajärjel hukkunud kümneid miljoneid inimesi!
Kas kirbud on nakkusohtlikud?!
JAH! Kirbud kannavad nakkuseid, kui nad võtavad oma ohvrilt verd. Mõned näited nakkustest:
Katk-Saavad nad rottidelt.
Kirbu tüüfus-Kannavad neid kasside kirbud.
Bartonelloos-Rottide poolt ja ka kasside kirpude poolt edasikanduv “kassikriimustuse nakkus.”
Kirbude paeluss-Võib edasi kanduda, kui lapsed kogemata söövad nakatunud kirpe või on olnud kontaktis nakatunud fekaaliga.